Ükskõik, kellest või millest ma räägin, lastest, paarisuhtest, tööst või rohepöördest, räägin ma ikkagi ENDAST. Minu hääl, minu kogemus, minu tunnetus. See ei ole ego paisutamine, vaid lihtne tõdemus. Kõik, mis minus liigub, on see, mida ma saan maailmaga jagada.
Kui laps viskab end poe põrandale pikali ja nuuksub, võin ma oletada, et tal jäi midagi saamata või varvas sai haiget. See on minu oletus, minu vaade. Ma ei tunne tema tunnet oma kehas. Ma saan teda jälgida, temaga koos olla, talle toetust pakkuda ja ometi kõnelen ma ikka oma mõistmisest, oma mineviku õppetundidest.
Sama juhtub kodus, kui arutame elukaaslasega mõnda teemat. Ma leian end ütlemas: ,,Ei-ei, ära saa valesti aru, ma räägin endast.” See võib kõlada, justkui oleksin ma tähtsam kui keegi teine, aga tegelikult on see ausus. Ma ei näe maailma SINU silmadega. Ma näen seda enda kaudu, MINU veendumused, MINU teadmised, MINU oskused, MINU emotsioonid. See on minu positsioon, minu vaatepunkt, minu peegel.
Jah, meie lood tulevad minevikust. Vanemate toon, sõprade laused, õpitud kombed ja ühiskonna hoiakud, kõik on minus jälje jätnud. Kuid ka see lugu läbib filtreid nimega ,,MINA”. Mina otsustan mida võtan vastu ja kuidas. Mina märkan millele reageerin ja valin, kas vastan vaikselt või leegina. Iga minu lause on otsus, kas kordan harjumust või loon uue tee.
Siit koorub üks oluline mõte. Kui ma tunnistan, et räägin endast, ei pea ma enam kellelegi tõestama, et mul on ,,õigus.” Mul on kogemus. Mul on tunne. Mul on vaade. Ja ka sinul on. Ma ei pea neid vaateid ühtlustama, et sind kuulata. Piisab, kui ma tean, et ka sina räägid endast! Nii saab dialoogist võitlusareeni asemel kohtumispaik.
MIDA SEE PÄRISELT TÄHENDAB?
See tähendab, et kui ütlen ,,Minu laps on mulle tähtis,” siis peegeldan seda, mis minus endas minu last puudutab, mu hoolivust, mu hirme, mu rõõme. Kui räägin rohepöördest, avan oma suhte loodusesse, oma vastutuse ja vahel ka oma süütunde. Iga ,,MEIE” algab ikkagi ,,MINAST.”
Ma võin sind mõista, kui ma päriselt kuulan. Ma võin sind toetada, kui ma päriselt kohal olen. Aga ma ei saa elada läbi SINU tunnet. Ja see on ilus.
See jätab meile mõlemale vabaduse ja vastutuse: SINA ENDA SEES, MINA ENDA SEES. Me kohtume keskel, seal, kus aus MINA loob turvalise MEIE.