Täna sündis mul üks hästi lihtne LAHTILASKMISE HINGUSE meditatsioon, Silva meetodi vaimus. Kui ma meditatsiooni loon, olen ma ise sama tee alguses. Ma astun koos teistega sisse sellesse ruumi, kus hääl muutub pehmemaks, hingamine rahulikumaks ja mõtted veidi selgemaks. Vahel tekib mul üks ja seesama küsimus: KAS MEDITATSIOONI ON ÜLDSE VAJA?
Minu jaoks olid just sõnad ja kinnitused need esimesed niidid, mis tõid mind iseenda juurde. Mitte suured teooriad, vaid lihtsad, soojad laused, millega ma õppisin end tunnetama. Kui ma olen rahuseisundis, olen ma adekvaatsem. See ei tähenda, et minus tekib jäik ,,õige loogika.” Pigem kujuneb teistsugune loogika, selline mis toetub sisemisele tunnetusele, vaiksele inspiratsioonile, väikestele vihjetele, mis ilma rahuta jäävad märkamatuks.
Aga miks meil seda rahu üldse vaja on? Sest elu käivitab meid. Ühel hetkel märkad, et hingad lühidalt, keskenduda on raske ja süda tahaks tegelikult natuke pehmemat tempot. Mina märkan seda hetke sageli siis, kui olen kellegi teise jaoks ruumi hoidmas, kas õpetades, kirjutades, nõu andes. Just siis saan aru, et rahu ei ole luksus, see on tööriist, mitte põgenemiseks, vaid tagasi tulemiseks.
RAHU kõlab vahel nagu suur sündmus, aga minu kogemuses on see tilluke liigutus. Ma sulgen silmad, hingan kolm korda aeglaselt ja ütlen endale vaikselt: ,,Ma luban kõigel, mis ei teeni, mu peopesadest välja voolata.” Ma ei sunni midagi. Ma lihtsalt luban. Siis küsin endalt: ,,Mis on see üks asi, mida ma saan teha järgmise kümne minuti jooksul?” Ja vahel on vastus: mitte midagi, ainult olla. Teinekord on see üks telefonikõne, üks lause, üks klaas vett. RAHU ei tee mind passiivseks, vastupidi, ta teeb mu kohalolevaks.
KAS MEDITATSIOONI ON SIIS VAJA või MITTE?
Mõnedel päevadel ei ole, sest elu ise on meditatiivne. Mets lõhnab, meri kohiseb, tee aurab, sammud on sujuvad ja maailm on lahke. Teistel päevadel on mul väga vaja seda väikest rituaali, mis toob mu TAGASI. Mulle piisab, kui olen kohale tulnud. Ja kui ma tulen kohal, läheb mõistus voolu, süda pehmeneb ja tekib ruum, kus järgmine õige samm saab ise nähtavale ilmuda. Ma ei püüa end enam veenda, et peaks olema ,,alati tugev”.
Nii et mu vastus täna on selline:
,,Mul ei ole meditatsiooni vaja selleks, et olla ,,parem mina.” Mul on meditatsiooni vaja selleks, et olla mina, ka siis, kui maailm tõmbab mind igas suunas. Ja kui ma luban endal kas või kolm hingetõmmet kauem RAHUS paigal püsida, juhtub imeline asi, elu läheb edasi, aga minus on keegi, kes ei torma.
Ja sellest piisabki!