• jõulukingid,
• sünnipäevakingid,
• pulmakingid,
• koolilõpukingid.

Ehk siis õige kingitus käib nagu templi ja kuupäevaga kaasas. On sündmus, on kingitus. Ja kui keegi kutsub külla, siis on ju kuidagi automaatselt sees see tunne, et ma ei saa tühjade kätega minna. Võtan kommikarbi, küünla, šokolaadi… midagi peab ju viima, aga kusagil kuklas tekib küsimus. Kas see on päriselt südamest tulnud kingitus või rohkem ,,võtan midagi kaasa” liigutus?

Teistele on lihtsam kinkida kui iseendale

Hiljuti küsisin ühelt tuttavalt, kui rääkisin oma teenusest:
,,Kas sa kingiksid sellise astroloogilise lugemise oma sõbrale jõuludeks?”
Ta ütles, et jah, miks mitte.

Siis küsisin teise küsimuse:
,,Ja kui palju sa oleksid nõus selle eest iseendale maksma?”

Ja siit tuli huvitav koht.
Summa, mida ta oli valmis sõbrale kinkimiseks välja käima, oli oluliselt suurem kui see, millega ta oleks iseendale sama kingituse ostnud.

Ehk teistele oleme nõus kinkima kallimat, kui endale.Teiste rõõm on justkui väärtuslikum.
Enda rõõm… noh… kui jääb üle, siis vaatame.

Minu vana muster: ,,Ma ei saa tühjade kätega minna”

Mul oli aastaid selline käitumismuster, et ma ei suutnud minna mitte kuskile ilma kingituseta.

• Juuksurisse – peab midagi kaasas olema.
• Kosmeetikusse – peab midagi kaasa võtma.
• Mõnele kursusele – peab midagi viima.

Vähemalt šokolaad, küünal, pähklipakk… midagigi. Olen lausa hiljaks jäänud, sest seisan poe riiuli ees ja ei suuda otsustada, et mis oleks nüüd see õige kingitus? See ei olnud enam rõõm. See oli kohustus ja surve.
Nagu mina ise polekski piisav, peab olema veel midagi, mis mu kohalolu kuidagi õigustab.

Kingituste lõks: ,,Aitäh, nii tore!”… ja riiul täitub

Ühel kursusel rääkisime kingitustest ja väärtusest. Juhendaja tõi välja ühe väga lihtsa tõe:
kui inimene ütleb täpselt, mida tal vaja on, näiteks konkreetne telefon, mudel, värv, siis on kingitus sihipärane. Kõik on õnnelikud, tema saab täpselt, mis vaja, sina tead, et tabasid märki. Aga üllatuskingitustega on teine lugu. Võime inimest läbi ja lõhki tunda, aga see ei tähenda, et me tabame sajaga tema maitset.

Mõtle korraks:
Kui palju on sul kodus neid natuke mõttetuid nipsasjakesi, millega sa midagi eriti teha ei saa?
Mille ära viskamine tekitab süümekaid, sest see ju kingiti mulle? Tema on ju raha sinna alla pannud? jne.

Ja üks näide veel. Üks naine rääkis, et talle kingiti parfüüm, mis talle üldse ei meeldinud. Ta tänas viisakalt: ,,Oi, kui imeline, aitäh, see on parim lõhn maailmas!” Pani selle kappi ära…Ja järgmisel aastal kingiti talle uuesti sama lõhni, sest ta ju kiitis, eks ole. Ja nii tal seisabki riiulis mitu pudelit, peal vaikne süüdistus, ,,Sa ju ütlesid, et sulle meeldib…”

Lastekingitused on teine teema

Siia ma ei tõmba lapsi sisse, sest laste kingitustel on oma maailm ja oma maagia.
Siin ma räägin rohkem täiskasvanute omavahelisest kinkimisest, kus vahel on rohkem piinlikkuse vältimist ja sotsiaalset kohustust kui päris rõõmu.

Võib-olla on parim kingitus… koos olemine?

Võib-olla on mõnikord parim kingitus hoopis see, et:

• teete ühiselt süüa, keegi koorib, keegi riivib, keegi maitsestab
• või jalutate koos ja naudite vaikust
• naerate koos, vaadates telekast komöödia filmi

Koosolemine kui kingitus, mitte asjad kui kohustus, lepime kokku, mida me päriselt vajame.

Miks me siis endale samasugust lahkust ei paku?

Siin ma jõuangi tagasi selle koha juurde, mis mind kõige rohkem kõnetas.

Meil on kerge öelda sõbrannale:,,Mine spaasse, ma ostan sulle kinkekaardi, sul on seda nii vaja!” Justkui minu enda väsimus, vajadused, rõõm ja keha ei vääriks samasugust hoolt.

Aga miks mitte teha kingitus nii, et mina ja mu rõõm oleme esimesed, mitte viimane jääk nimekirja lõpus?

Väike – suur küsimus: kas minust piisab?

Hüppan tagasi väärtuse ja selle mustri – pean midagi kinkima -juurde. See muutus tuli ühelt kursuselt. Juhendaja küsis ühel hetkel hästi otse:

,,Mis te arvate – kas teist piisab?”

Kas minust piisab, kui ma lähen juuksuri juurde lihtsalt iseenda ja oma juustega?
Ta teeb ju tööd minu juustega, mitte minu kommikarbi või küünlaga.
Tegelikult on tal vaja:

• minu kohalolu,
• minu juukseid,
• ja ausalt, ka seda raha, mille ma tema töö eest maksan.

Kõik. Ma sain aru, et ma olen aastaid käitunud nii, nagu mina ise oleksin ,,poolik kingitus,” kui ma midagi kaasa ei võta. Et minu kohalolu on justkui mitte piisav. Ja sellest hetkest oligi kõik. Ma olen piisav sellisena nagu olen.

Kingitus iseendale, kallim kui teised kingid

Mida rohkem ma seda teemat närin, seda selgemaks saab. On aeg hakata endale kinkima vähemalt sama lahkelt kui teistele. Vähemalt. Ja ausalt, natuke kallimaltki. Mitte niimoodi, et kui raha üle jääb, siis vaatan, kas ostan endale ka midagi. Vaid pigem, ma tahan, et minu silmad ka säraksid. Mis kingitus seda teeks?

Olgu see siis:

• massaaž,
• loeng, kuhu ammu minna tahaks,
• üksinda kohvikus istumine raamatu ja koogiga,
• või lihtsalt see lubadus, et ma ei tee täna mitte midagi ,,kasulikku” ja see ongi kingitus.

Kingitus iseendale ei ole egoism. See on alus, et teistele jagada.

Võib-olla järgmine kord, kui tahan kellelegi midagi kinkida, küsin enne:
,,Kas ma olen endale sel kuul ka midagi kinkinud? Päriselt?”

Kui ei, siis on mul juba esimene kingisaaja olemas.

The post Kas kingitus või Minust piisab!? appeared first on Mituteed.

Kui keegi pakub lihtsamat teed…

Pettumus ja uuesti valimise kunst

Valik, kui me üldse ei taha valida

The post Väikesed valikud, mida me teeme kogu aeg appeared first on Mituteed.

Istusin mere ääres pingile ja vaatasin hallikassinist vett. Küsin endalt: kas ma olen praegu merega samal sagedusel? Aus vastus: ei tunneta, ta on eraldi nähtus ja nii kaugel. Võtsin rannalt kivi. Kivi sagedus tuli palju lähemale. Siis panin käe vette. Kohe oli teine tunne, kehatunnetus nihkus. Mõte oli selline, et kaugelt vaadates olen kuulaja rõdul, aga puudutades olen saalis esireas.

Panin selja vastu puud, et ,,ühendust võtta”. Ja mida tegi mu keha? Ütles: ,,Hei, signaal tuleb läbi jalataldade, mitte selja kaudu.” Maa tegi minuga otseühenduse. Nii et millist sagedust ma otsisin? Ilmselt seda, kus ma päriselt kohal olen, mitte seda, millisest teooriast vaimustun.

Siis lendas mu mõte raha peale. Kõigil asjadel on oma sagedus, ka rahal. Kui pole raha sagedusel, siis ei loogi raha. Kuhu ma need antennid peaksin keerama ja millist nuppu vajutama, et õigele sagedusele saaks? Sama on raamatute ja podcastidega. Mõni läheb kohe kokku voh, see on minu keel, panen kõrva taha, tsiteerin hiljem elukaaslasele. Teised on nagu üleriigiline lemmik, mida ma lihtsalt ei suuda kuulata, vaadata. Vahel panen arvuti suisa kinni, sest süda läheb füüsiliselt pahaks. Pole halba ega head on sobivus ja praegune hetk. Mõnikord ei ole teema mulle täna vajalik. Homme võib olla.

Kuidas end siis timmida? Meditatsioon, hingamine, kristallid, jooga, jalutuskäigud, kõik sobivad. Aga mul on veel üks nipp, joonistamine. Kui energia on kõrge, haaran pliiatsid ja lasen kätel teha mustreid ja siis muidugi värvid oma tuksuva energilise vooga. Ümarad, lainelised, siis äkki kolmnurgad, nooled, kandilised kastid, roosa, lilla, hall, roheline ja aeg kaob, sisemine tuli tasakaalustub. Panen kuupäeva juurde ja hiljem vaatan ning saan aru, mis häälestus mul tol päeval oli. See pole veel kõik, sest parim osa tuleb siis kui mul on vaja end samale rajale tagasi tuua. Ma vaatan mustreid ja värve, küsin endalt, mida ma vajan ja  tõmban sõrmega mööda vana joonistust nagu mängiks vinüülplaadilt sama lugu. Energia salvestus paberil ja ma käivitan selle uuesti, keha mäletab.

Kas see ongi sagedus? Võib-olla, võib-olla mitte, aga sina võid katsetada:

• Puuduta päris maailma. Vesi, kivi, puutüvi, muld, mida iganes saad katsuda. Pane tähele, millises keha osas signaal tekib.
• Hinga ja küsi: millist kuju või värvi tahab mu käsi praegu tõmmata? Ümar? Laineline? Terav?
• Kritselda, joonista, loo mustrirütme ja kirjuta kuupäev. Kui vajad hiljem sama tunnet, vaata seda pilti või libista sõrm mööda joont.

Mul pole täna suurt lõpp järeldust, pigem väike kokkulepe iseendaga. Järgmisel jalutuskäigul ajan antennid püsti, keeran jälle nuppu ja tunnetan mis sagedusel ma olen. Kuidas sinul on? Mis hetkel vahetad sa jaama ja mis on sinu lemmikmuster, mis keha uuesti õigesse lainesse viib?

The post Sagedus ja ühe pliiatsi salajõud appeared first on Mituteed.

Kui laps viskab end poe põrandale pikali ja nuuksub, võin ma oletada, et tal jäi midagi saamata või varvas sai haiget. See on minu oletus, minu vaade. Ma ei tunne tema tunnet oma kehas. Ma saan teda jälgida, temaga koos olla, talle toetust pakkuda ja ometi kõnelen ma ikka oma mõistmisest, oma mineviku õppetundidest.

Sama juhtub kodus, kui arutame elukaaslasega mõnda teemat. Ma leian end ütlemas: ,,Ei-ei, ära saa valesti aru, ma räägin endast.” See võib kõlada, justkui oleksin ma tähtsam kui keegi teine, aga tegelikult on see ausus. Ma ei näe maailma SINU silmadega. Ma näen seda enda kaudu, MINU veendumused, MINU teadmised, MINU oskused, MINU emotsioonid. See on minu positsioon, minu vaatepunkt, minu peegel.

Jah, meie lood tulevad minevikust. Vanemate toon, sõprade laused, õpitud kombed ja ühiskonna hoiakud, kõik on minus jälje jätnud. Kuid ka see lugu läbib filtreid nimega ,,MINA”. Mina otsustan mida võtan vastu ja kuidas. Mina märkan millele reageerin ja valin, kas vastan vaikselt või leegina. Iga minu lause on otsus, kas kordan harjumust või loon uue tee.

Siit koorub üks oluline mõte. Kui ma tunnistan, et räägin endast, ei pea ma enam kellelegi tõestama, et mul on ,,õigus.” Mul on kogemus. Mul on tunne. Mul on vaade. Ja ka sinul on. Ma ei pea neid vaateid ühtlustama, et sind kuulata. Piisab, kui ma tean, et ka sina räägid endast! Nii saab dialoogist võitlusareeni asemel kohtumispaik.

MIDA SEE PÄRISELT TÄHENDAB?

See tähendab, et kui ütlen ,,Minu laps on mulle tähtis,” siis peegeldan seda, mis minus endas minu last puudutab, mu hoolivust, mu hirme, mu rõõme. Kui räägin rohepöördest, avan oma suhte loodusesse, oma vastutuse ja vahel ka oma süütunde. Iga ,,MEIE” algab ikkagi ,,MINAST.”

Ma võin sind mõista, kui ma päriselt kuulan. Ma võin sind toetada, kui ma päriselt kohal olen. Aga ma ei saa elada läbi SINU tunnet. Ja see on ilus.

See jätab meile mõlemale vabaduse ja vastutuse: SINA ENDA SEES, MINA ENDA SEES. Me kohtume keskel, seal, kus aus MINA loob turvalise MEIE.

The post KUI RÄÄGIN SINUST, RÄÄGIN IKKA ENDAST appeared first on Mituteed.

Minu jaoks olid just sõnad ja kinnitused need esimesed niidid, mis tõid mind iseenda juurde. Mitte suured teooriad, vaid lihtsad, soojad laused, millega ma õppisin end tunnetama. Kui ma olen rahuseisundis, olen ma adekvaatsem. See ei tähenda, et minus tekib jäik ,,õige loogika.” Pigem kujuneb teistsugune loogika, selline mis toetub sisemisele tunnetusele, vaiksele inspiratsioonile, väikestele vihjetele, mis ilma rahuta jäävad märkamatuks.

Aga miks meil seda rahu üldse vaja on? Sest elu käivitab meid. Ühel hetkel märkad, et hingad lühidalt, keskenduda on raske ja süda tahaks tegelikult natuke pehmemat tempot. Mina märkan seda hetke sageli siis, kui olen kellegi teise jaoks ruumi hoidmas, kas õpetades, kirjutades, nõu andes. Just siis saan aru, et rahu ei ole luksus, see on tööriist, mitte põgenemiseks, vaid tagasi tulemiseks.

RAHU kõlab vahel nagu suur sündmus, aga minu kogemuses on see tilluke liigutus. Ma sulgen silmad, hingan kolm korda aeglaselt ja ütlen endale vaikselt: ,,Ma luban kõigel, mis ei teeni, mu peopesadest välja voolata.” Ma ei sunni midagi. Ma lihtsalt luban. Siis küsin endalt: ,,Mis on see üks asi, mida ma saan teha järgmise kümne minuti jooksul?” Ja vahel on vastus: mitte midagi, ainult olla. Teinekord on see üks telefonikõne, üks lause, üks klaas vett. RAHU ei tee mind passiivseks, vastupidi, ta teeb mu kohalolevaks.

KAS MEDITATSIOONI ON SIIS VAJA või MITTE?

Mõnedel päevadel ei ole, sest elu ise on meditatiivne. Mets lõhnab, meri kohiseb, tee aurab, sammud on sujuvad ja maailm on lahke. Teistel päevadel on mul väga vaja seda väikest rituaali, mis toob mu TAGASI. Mulle piisab, kui olen kohale tulnud. Ja kui ma tulen kohal, läheb mõistus voolu, süda pehmeneb ja tekib ruum, kus järgmine õige samm saab ise nähtavale ilmuda. Ma ei püüa end enam veenda, et peaks olema ,,alati tugev”.

Nii et mu vastus täna on selline:

,,Mul ei ole meditatsiooni vaja selleks, et olla ,,parem mina.” Mul on meditatsiooni vaja selleks, et olla mina, ka siis, kui maailm tõmbab mind igas suunas. Ja kui ma luban endal kas või kolm hingetõmmet kauem RAHUS paigal püsida, juhtub imeline asi, elu läheb edasi, aga minus on keegi, kes ei torma.

 Ja sellest piisabki!

The post KAS MUL ON MEDITATSIOONI VAJA? appeared first on Mituteed.

Tuul liigub üle puude ja lehed langevad alla nii nagu oleks see kõige loomulikum asi maailmas. Ükski leht ei küsi: ,,Aga miks just mina?”, ,,Miks nüüd?”, ,,Kas ma olen piisavalt tubli olnud?” Nad lihtsalt lasevad lahti ja maa võtab kõik vastu.

Looduse juures on üks tarkus, elu käib ringi, ei peatu, kui pole vaja, EI JÄÄ KÜLGE! Just nimelt külge!

Jalutasin ja mõtlesin:

Miks minul on vahel nii raske lahti lasta?

Miks tõuseb mõnikord mu sees torm juba ühe sõna, viltuse pilgu või kerge kulmukergituse peale?

Kus on minu tunnete, mõtlemise ja mõistmise rahu, kas südames?

Ja siis tuli tõsi-naljaks mõte, et süda pumpab verd kehas ringi, aga kui süda on liiga rahulik? Kuidas siis, kas veri jääb seisma? Ahaa.

Õnneks, järjest rohkem ja rohkem, aitab keha mul rahu üles leida, sest olen õppinud märkama hetke, kui ,,miski käib minust läbi”. Olen harjutanud ennast, et kohe pole vaja midagi tõestada ega parandada, seletada ega hüpata. Esmalt märkan, siis küsin endalt:

,,Kas see, mis juhtus, on MINU või kellegi teise lugu?“

,,Kas ta rääkis MINUST või oma hirmust?“

,,Kas see on olukord, kus MINA pean tegutsema?“ jne.

Kui näen, et see ei olnud MINU kohta, siis see on õppetund.

Kui aga puudutas, siis püüan ausalt vaadata:

,,Mis minus pihta sai?“

,,Mida ma kartsin, et teine minus nägi?” Jälle õppetund.

Nii saab ärritusest uks, mitte vangla.

Mul on oma südamelaused, mis hoiavad mind paigal:

,,Ma kuulan enne, kui vastan,”

,,Ma olen rahus isegi siis, kui teised pole,”

,,Kas aitamisest on kasu või kahju?“

Need on nähtavad ja kuuldavad sillad minu ja maailma vahel. Ma ei tee tormi suuremaks, kui see parasjagu on.

AGA kui torm on siiski tekkinud, kirjutan mõtted päevikusse ja lasen asjal settida ja laguneda. Nii ei jää see lugu päevaks ja ööks minu sees keerlema.

Lõpuks jõuan tagasi sügise juurde. Mis langeb, langeb õigel ajal. Mis tuleb pinnale, tahtis tulla. Mis ei ole minu, selle võib tuul ära viia. Mina harjutan olema rahulik puu, kelle juured on maas, latv taeva poole, kes laseb lehtedel minna ja usaldab, et maa teeb ülejäänu.

Nii tulebki mu südamesse rahu, mis ei ole tardumus, vaid elav ja hingav kohalolu.

The post KAS SÜDAMERAHU SAAB OLLA LIIGA PALJU? appeared first on Mituteed.