Kui me räägime kingitustest, siis esimesena hüppab pähe:
- jõulukingid,
- sünnipäevakingid,
- pulmakingid,
- koolilõpukingid.
Ehk siis õige kingitus käib nagu templi ja kuupäevaga kaasas. On sündmus, on kingitus. Ja kui keegi kutsub külla, siis on ju kuidagi automaatselt sees see tunne, et ma ei saa tühjade kätega minna. Võtan kommikarbi, küünla, šokolaadi… midagi peab ju viima, aga kusagil kuklas tekib küsimus. Kas see on päriselt südamest tulnud kingitus või rohkem ,,võtan midagi kaasa” liigutus?
Teistele on lihtsam kinkida kui iseendale
Hiljuti küsisin ühelt tuttavalt, kui rääkisin oma teenusest:
,,Kas sa kingiksid sellise astroloogilise lugemise oma sõbrale jõuludeks?”
Ta ütles, et jah, miks mitte.
Siis küsisin teise küsimuse:
,,Ja kui palju sa oleksid nõus selle eest iseendale maksma?”
Ja siit tuli huvitav koht.
Summa, mida ta oli valmis sõbrale kinkimiseks välja käima, oli oluliselt suurem kui see, millega ta oleks iseendale sama kingituse ostnud.
Ehk teistele oleme nõus kinkima kallimat, kui endale.Teiste rõõm on justkui väärtuslikum.
Enda rõõm… noh… kui jääb üle, siis vaatame.
Minu vana muster: ,,Ma ei saa tühjade kätega minna”
Mul oli aastaid selline käitumismuster, et ma ei suutnud minna mitte kuskile ilma kingituseta.
- Juuksurisse – peab midagi kaasas olema.
- Kosmeetikusse – peab midagi kaasa võtma.
- Mõnele kursusele – peab midagi viima.
Vähemalt šokolaad, küünal, pähklipakk… midagigi. Olen lausa hiljaks jäänud, sest seisan poe riiuli ees ja ei suuda otsustada, et mis oleks nüüd see õige kingitus? See ei olnud enam rõõm. See oli kohustus ja surve.
Nagu mina ise polekski piisav, peab olema veel midagi, mis mu kohalolu kuidagi õigustab.
Kingituste lõks: ,,Aitäh, nii tore!”… ja riiul täitub
Ühel kursusel rääkisime kingitustest ja väärtusest. Juhendaja tõi välja ühe väga lihtsa tõe:
kui inimene ütleb täpselt, mida tal vaja on, näiteks konkreetne telefon, mudel, värv, siis on kingitus sihipärane. Kõik on õnnelikud, tema saab täpselt, mis vaja, sina tead, et tabasid märki. Aga üllatuskingitustega on teine lugu. Võime inimest läbi ja lõhki tunda, aga see ei tähenda, et me tabame sajaga tema maitset.
Mõtle korraks:
Kui palju on sul kodus neid natuke mõttetuid nipsasjakesi, millega sa midagi eriti teha ei saa?
Mille ära viskamine tekitab süümekaid, sest see ju kingiti mulle? Tema on ju raha sinna alla pannud? jne.
Ja üks näide veel. Üks naine rääkis, et talle kingiti parfüüm, mis talle üldse ei meeldinud. Ta tänas viisakalt: ,,Oi, kui imeline, aitäh, see on parim lõhn maailmas!” Pani selle kappi ära…Ja järgmisel aastal kingiti talle uuesti sama lõhni, sest ta ju kiitis, eks ole. Ja nii tal seisabki riiulis mitu pudelit, peal vaikne süüdistus, ,,Sa ju ütlesid, et sulle meeldib…”
Lastekingitused on teine teema
Siia ma ei tõmba lapsi sisse, sest laste kingitustel on oma maailm ja oma maagia.
Siin ma räägin rohkem täiskasvanute omavahelisest kinkimisest, kus vahel on rohkem piinlikkuse vältimist ja sotsiaalset kohustust kui päris rõõmu.
Võib-olla on parim kingitus… koos olemine?
Võib-olla on mõnikord parim kingitus hoopis see, et:
- teete ühiselt süüa, keegi koorib, keegi riivib, keegi maitsestab
- või jalutate koos ja naudite vaikust
- naerate koos, vaadates telekast komöödia filmi
Koosolemine kui kingitus, mitte asjad kui kohustus, lepime kokku, mida me päriselt vajame.
Miks me siis endale samasugust lahkust ei paku?
Siin ma jõuangi tagasi selle koha juurde, mis mind kõige rohkem kõnetas.
Meil on kerge öelda sõbrannale:,,Mine spaasse, ma ostan sulle kinkekaardi, sul on seda nii vaja!” Justkui minu enda väsimus, vajadused, rõõm ja keha ei vääriks samasugust hoolt.
Aga miks mitte teha kingitus nii, et mina ja mu rõõm oleme esimesed, mitte viimane jääk nimekirja lõpus?
Väike – suur küsimus: kas minust piisab?
Hüppan tagasi väärtuse ja selle mustri – pean midagi kinkima -juurde. See muutus tuli ühelt kursuselt. Juhendaja küsis ühel hetkel hästi otse:
,,Mis te arvate – kas teist piisab?”
Kas minust piisab, kui ma lähen juuksuri juurde lihtsalt iseenda ja oma juustega?
Ta teeb ju tööd minu juustega, mitte minu kommikarbi või küünlaga.
Tegelikult on tal vaja:
- minu kohalolu,
- minu juukseid,
- ja ausalt, ka seda raha, mille ma tema töö eest maksan.
Kõik. Ma sain aru, et ma olen aastaid käitunud nii, nagu mina ise oleksin ,,poolik kingitus,” kui ma midagi kaasa ei võta. Et minu kohalolu on justkui mitte piisav. Ja sellest hetkest oligi kõik. Ma olen piisav sellisena nagu olen.
Kingitus iseendale, kallim kui teised kingid
Mida rohkem ma seda teemat närin, seda selgemaks saab. On aeg hakata endale kinkima vähemalt sama lahkelt kui teistele. Vähemalt. Ja ausalt, natuke kallimaltki. Mitte niimoodi, et kui raha üle jääb, siis vaatan, kas ostan endale ka midagi. Vaid pigem, ma tahan, et minu silmad ka säraksid. Mis kingitus seda teeks?
Olgu see siis:
- massaaž,
- loeng, kuhu ammu minna tahaks,
- üksinda kohvikus istumine raamatu ja koogiga,
- või lihtsalt see lubadus, et ma ei tee täna mitte midagi ,,kasulikku” ja see ongi kingitus.
Kingitus iseendale ei ole egoism. See on alus, et teistele jagada.
Võib-olla järgmine kord, kui tahan kellelegi midagi kinkida, küsin enne:
,,Kas ma olen endale sel kuul ka midagi kinkinud? Päriselt?”
Kui ei, siis on mul juba esimene kingisaaja olemas.