Täna oli mul hästi konkreetne mõtisklus valikute teemal… ja siis kadus lindistus lihtsalt ära. Vajutasin, salvestus hakkas kerima ja kerima ning ühel hetkel polnudki midagi salvestunud.
Ja juba see oli esimene valik, kas jätta sinnapaika või alustada otsast peale.
Ma valisin uuesti alustada. Järelikult oli see mulle oluline.
Ja see ongi üks meie igapäevane supervõime, valida!
Kui päike paistab ja õhk on jahe, siis me liigume sinna, kus on soojem. Kui on liiga palav, otsime varju ja jahedust. Lihtne, loomulik, loogiline, me valime selle, mis tundub kehas parem.
Lähed poodi, vaatad hinnasilti ja vaatad kvaliteeti. Üks asi on odavam, teine kallim, mõlemad tunduvad enam-vähem samad. Sul on valik võtta odavam, võtta kallim, jätta üldse võtmata. Selliste otsuste puhul on valik suht lihtne, sest asi on käega katsutav, silmaga nähtav.
Kui keegi pakub lihtsamat teed…
Olen tähele pannud, et kui tuleb mõni õpetus või inimene, kes näitab:
,,Kuule, seda asja saab teha lihtsamini, kergemini, kiiremini,” siis seda valikut ei võeta sugugi alati rõõmuga vastu. Mitte sellepärast, et see oleks halb. Lihtsalt… mugav on olla seal, kus ma olen kogu aeg olnud.
,,Ma olen ju alati niimoodi teinud,” ütleb üks sisemine hääl. Ja nii me jääme tihti oma kindlasse ,,ma olen harjunud nii” tsooni, isegi siis, kui kuskil kõrval on olemas kergem ja toredam variant. Jällegi valik.
Miks me mõnikord valime just keerulisema?
Huvitav on see, et kuigi meil on võimalus valida kergem ja lihtsam tee, siis mõnikord me valime täiesti vastupidise, keerulisema, raskema, rohkem aega ja energiat nõudva. Miks? Kas sellepärast, et tundub kuidagi õigem, sest oleme harjunud pingutama, sest kuskil sees on uskumus, et kui on raske, siis on päris.
Sama lugu on elukaaslase valikuga. Meil võib olla peas väga konkreetne nimekiri milline peab olema minu partner. Ja siis elu toob kellegi, kes paberil nagu sobib, aga päris suhtes selgub, et ootused olid suuremad kui tegelik elu. See kehtib töö, projektide, koostööde kohta samamoodi. Paberil ilus, tegelikkuses hoopis midagi muud.
,,Kaanepildi järgi ei otsustata raamatu sisu,” öeldakse. Ja samas, poes ei olegi alati võimalik sisu lugeda, vaid näengi ainult kaant. Valiku peangi tegema selle info pealt, mis mul parasjagu on. Seepärast on valik tihti lihtsam, kui asi on sõna otseses mõttes käega katsutav. Siis tundub, nagu oleks mul kontrolli rohkem. Aga tegelikult… kontroll on osaliselt illusioon.
Päike: minu valik ja see, mis ei ole enam minu teha
Võtame näiteks päikese. Ma võin otsustada, et täna ma võtan tund aega päikest.
Ma võin valida, kas laman selili või kõhuli, teen seda hommikul või lõunal, rannas või rõdul. See kõik on minu valik. Aga seda ma enam valida ei saa, kui pruuniks ma selle tunniga muutun, kui palju mu nahk reageerib või ei reageeri. Seal astub mängu juba midagi, mis ei ole enam ainult minu teha.
Esialgne otsus on minu, aga tulemust ma lõpuni kontrollida ei saa.
Pettumus ja uuesti valimise kunst
Ja siit jõuan ma pettumuse juurde, sest see on valikutega väga tugevalt seotud.
Näiteks: Sa oled tund aega päikese käes ja pärast mõtled:
,,Nojah, ma ei saanud üldse pruunimaks. Täielik pettumus.”
Järgmine valik oleks:
,,Ok, järgmine kord proovin hoopis kaks tundi päevitada.”
Teine valik:
,,Ma ei lähegi enam päikese kätte, nagunii ei ole mõtet.”
Sama lugu koogiga. Esimene õunakook ei tule välja, põhi kõva, täidis ei meeldi, maitse pole see. Ja mis siis juhtub? Kas ütled, olgu, järgmine kord proovin teise retseptiga või otsustad, et ei, mina enam kooki ei tee, see pole minu teema.”
Valik. Mitte ainult esimesel korral, vaid ka pärast pettumust.
Millal me oleme nõus uuesti valima ja millal paneme ukse pauguga kinni ning ütleme aitab?
Valik, kui me üldse ei taha valida
On ka hetki, kus me lihtsalt ei taha enam midagi valida. Ei taha otsustada, ei taha vastutada, ei taha tagajärgi. Mõnikord on selle taga väsimus, mõnikord hirm, et ma jälle eksin, et ma jälle pettun või et keegi teine saab haiget. Ja vahel on täiesti okei ka valida… hetkel mitte valida. Lihtsalt puhata, hingata, koguda end. Aga isegi see, on lõpuks valik.
Lihtsalt meelde tuletuseks mulle ja sulle, et iga väiksem jah ja ei kujundab tasapisi seda teed, mida mööda me kõnnim
