Kindlasti oled sa märganud, kuidas sügisel puude lehed on nõus oksast lahti laskma?
Tuul liigub üle puude ja lehed langevad alla nii nagu oleks see kõige loomulikum asi maailmas. Ükski leht ei küsi: ,,Aga miks just mina?”, ,,Miks nüüd?”, ,,Kas ma olen piisavalt tubli olnud?” Nad lihtsalt lasevad lahti ja maa võtab kõik vastu.
Looduse juures on üks tarkus, elu käib ringi, ei peatu, kui pole vaja, EI JÄÄ KÜLGE! Just nimelt külge!
Jalutasin ja mõtlesin:
Miks minul on vahel nii raske lahti lasta?
Miks tõuseb mõnikord mu sees torm juba ühe sõna, viltuse pilgu või kerge kulmukergituse peale?
Kus on minu tunnete, mõtlemise ja mõistmise rahu, kas südames?
Ja siis tuli tõsi-naljaks mõte, et süda pumpab verd kehas ringi, aga kui süda on liiga rahulik? Kuidas siis, kas veri jääb seisma? Ahaa.
Õnneks, järjest rohkem ja rohkem, aitab keha mul rahu üles leida, sest olen õppinud märkama hetke, kui ,,miski käib minust läbi”. Olen harjutanud ennast, et kohe pole vaja midagi tõestada ega parandada, seletada ega hüpata. Esmalt märkan, siis küsin endalt:
,,Kas see, mis juhtus, on MINU või kellegi teise lugu?“
,,Kas ta rääkis MINUST või oma hirmust?“
,,Kas see on olukord, kus MINA pean tegutsema?“ jne.
Kui näen, et see ei olnud MINU kohta, siis see on õppetund.
Kui aga puudutas, siis püüan ausalt vaadata:
,,Mis minus pihta sai?“
,,Mida ma kartsin, et teine minus nägi?” Jälle õppetund.
Nii saab ärritusest uks, mitte vangla.
Mul on oma südamelaused, mis hoiavad mind paigal:
,,Ma kuulan enne, kui vastan,”
,,Ma olen rahus isegi siis, kui teised pole,”
,,Kas aitamisest on kasu või kahju?“
Need on nähtavad ja kuuldavad sillad minu ja maailma vahel. Ma ei tee tormi suuremaks, kui see parasjagu on.
AGA kui torm on siiski tekkinud, kirjutan mõtted päevikusse ja lasen asjal settida ja laguneda. Nii ei jää see lugu päevaks ja ööks minu sees keerlema.
Lõpuks jõuan tagasi sügise juurde. Mis langeb, langeb õigel ajal. Mis tuleb pinnale, tahtis tulla. Mis ei ole minu, selle võib tuul ära viia. Mina harjutan olema rahulik puu, kelle juured on maas, latv taeva poole, kes laseb lehtedel minna ja usaldab, et maa teeb ülejäänu.
Nii tulebki mu südamesse rahu, mis ei ole tardumus, vaid elav ja hingav kohalolu.